nädalavahetus

Möödunud on kaunis nädalavahetus Lõuna-Eestis sõprade ja Jumala seltsis. Käisime koos rahvaga Valga koguduse 100 aastapäeval. Pidustused ise algasid laupäeval aga meie läksime sinna kohale juba reede õhtuks, et olla rõõmsalt värske selleks tähtsaks päevaks. Sõit oli küll veidi väsitav kuna vihma sadas ja oli pime ja kuidagi ei õnnestunud sõidu alguses end eelnevast nädalast välja lülitada. Kuid Tartu kus oli väike peatus ja sai Hellevi peale võetud, kulges ülejäänud tee lihtsamini.

Kui välja arvata kaks jänest kes väga tahtsid auto alla tormata. See oli nii imelik, ennem kui nad teele jooksid tundsin, et pean ennast ülejäänud seltskonnast välja lülitama ja kiirust vähendama. Keskendusin teele sest teadsin kohe nüüd midagi juhtub. Mõõdus vaid mõni minut ja jänkud olid kohal, kahekesi tormasid auto ette, tundsin, et kiiruse olin ikka liiga suureks jätnud. Rooliga ei saanud järsult pöörata kuna vihma sadas ja maantee oli väga libe Arvasin, et parem sõidan neile otsa kui panen sõprade elu ohtu. Kuid õnneks läks kõik hästi ja sain rahulikult pidurdada ilma, et auto oleks libisema hakanud ja jänku poisid lipsasid minema ja mina mõttes tänasin Jumalat.

Õhtul hilja aga saabusime Valgasse kus meid ootas armas koduke ja lahked inimesed.

Järgmine päev oli ülimalt meeldiv, läksime hommikul kirikusse kus oli tavaline teenistus ja peal väikest lõunat ja ettevalmistusi õhtuseks kontserdiks suundusime sinna tagasi. Valga koguduse pidustused kulgesid hästi ja tunda oli, et meid õnnistati selle tegevuse juures täiega. Sest ühtegi äpardust ei juhtunud ja õhtujuhtidel olid sõnad kõik meeles ja jutt kulges sujuvalt. Ka kõik muud esinejad said endale võetud kohustusega suurepäraselt hakkama ja helimehed kes oli selleks kontserdiks kohale kutsutud oli samuti andekad. Minul endal oli kõige parem osa, sain seda tegevust vaikides pealt jälgida ja nautida.

Laupäeva õhtuks aga sõitsime veel Tartusse kus toimus kohvik/kirik ma ise küll väga palju seal osaleda ei saanud sest mu kulla-kallis õde vajas suuuurt kallistust. Nõnda me istusime ja jutustasime temaga mis oli üks parimaid asju üldse see nädalavahetus. Kui päris öö hakkas kätte jõudma läksin tagasi kirikusse kus seekord ööbisin. See õhtu oli uni eriti magus ja rahulik ja õnneks ka toa kaaslased ei norsanud..

Hommik algas meile kolmel kell 11 või vähemalt siis said kõik infarkti kui Efka telefon helisema hakkas. Ma ise olin küll õnneks juba varem tõusnud ja lugesin sügavalt raamatut aga ehmatus oli siiski korralik. Raamatu lugemine on üldse üks mu lemmik tegevus pühapäevahommikuti. Igatahes olime asjalikud ja kui saime pestud, kammitud läksime linna pannkooke sööma. Algne plaan oli ka minna veel emajõele laevaga sõitma kuid see jäi seekord ära. Selle asemel tegime kauni Eestimaa tuuri. Mõned pildid neist on ka Fasebookis üleval. Oli veel igasuguseid põnevaid ja meeli ülendavaid hetki aga nendest teinekord.

Igatahes väga õnnistatud nädalavahetus oli ja ma armastan oma õde vääääga palju.

armumine

Kallis Vivian kas sa mõistad? Kui üks inimene saab teisest inimeset aru ainult sellepärast , et hetk on selleks lihtsalt õige aga mitte sellepärast, et ta tõepoolest mõistaks teda.
Ma ei saa aru mida ma siis valesti teen, kui soovin sind mõista?
Sa ei tee midagi valesti, seda sinu soovi lihtsalt kutsutakse armumiseks ja inimesed tunnevad see moment, et naad mõistavad üksteist täielikult aga tegelikult see pole nii...

Vivian

Vivian võttis kotis seljast ja viskas selle kiiruga köögi põrandale. „Kas soovid midagi süüa või käid ennem dušši alla“ küsis ta. Mõtlesin korraks ja otsustasin pesema minna. Kasutasin tema shampooni, huvitav kuidas lõhn võib inimese nii reaalselt silme ette tuua nagu oleks ta koos minuga praegu siin. Kas ta tunneks ka mind ära ainult lõhna järgi? Vist mitte, teame üksteis ainult kaks päeva aga tema lõhn on mulle meelde jäänud.
Kuivatan fööniga pea ja panen puhtasärgi selga, enesetunne muutub kohe paremaks. Kas ajan ka habeme ära, vist pole vaja ja pealegi ei taha ta kraanikaussi ära määrida pisikeste mustade karvadega. Peegli kõrval topsis aga märkan kahte hambaharja üks sinine, teine roosa. Huvitav miks on tal vaja kahte kui ta elab siin üksi, kelle oma on siis teine? Üritan sellest mitte välja teha ja lähen tuppa.
Vivian on köögis, klaas veini käes ja pakub ka mulle. Keeldun viisakalt ja küsin hoopis vett aga ta ulatab mulle selle asemel õlu. Võtan naeratades vastu ja istun elutuppa mugavasse tugitooli kust näen teda askeldamas köögis. Ta on ilus, imelik kuidas saab üks tüdruk olla nii ilus. Ma ei näe ta nägu, juuksed varjavad seda aga nii tundub ta veel kaunimana.
Vaikselt tuleb ka uni tuleb peale ja silmad vajuvad kinni, korraks veel avan ja vaatan teda. Mõtlen nende kahe hambaharja peale vannitoas aga siis tunnen kuidas väsimus muutub liiga suureks ja ma uinun.

uni

Ma ärkasin ülesse, olin üleni märg ja särk kleepus ebameeldivalt vastu keha. Lükkan tekki eemale ja tunnen kuidas kohe hakkab külm. Teadsin, et nüüd enam und ei tule, aju ei luba magama jääda vaid käsib mõelda.
Kuulen kuidas kõrvalt vaikselt küsitakse, kas kõik on korras? Vastasin, et jah, lihtsalt vastik uni oli. Soovid sa midagi juua? Ah ei ole vaja, jääme magama.
Laengesin tagasi voodisse aga und ei tule. Vaatan lage see rahustab mind alati, hea, et õues latern põleb, nii on parem.
Kas miskit on valesti, tahad rääkida. Ütlen, ei kõik on hästi, maga edasi.
Kellel ma seda ütlesin, ma olen voodis üksi, siin pole kedagi.
Ah sina mu mõistus, sa ei lase mul jälle magada, vaid tahab rääkida. Mina aga ei soovi, lähen kööki, külmkapis on veel pool pudelit veini eilsest. Joon seda ja tunnen kuidas mõistus puhkab ja äkki saab siiski mõned tunnid magada.

ingel

Inimese aju on haiglaselt ehitatud, mõned mälestused unustab ta kohe aga samas mõnel asjal lihtsalt ei lase minna. Alates eelmisest nädalast hakkas südames terav valu torkima. Teadsin, et see pole mingi haigusega seotud asi vaid siin on peidus miskit muud.
Kuid täna sain siis lõpuks aru milles on probleem, olin korraks Su unustanud ja eluga edasi läinud. Kuid alati ühel ja samal hetkel tuletad Sa seda mulle meelde. Naljaks kas pole, Sina oled seal pool pilve piiri mina aga siin, kuid mõned korrad aastas tuleb see hetk kus oleme koos.

Täna ma alles mõistsin, et Sa oled mu ingel kes kõik need viimased aastad on mind hoidnud. Kui mitmest autoõnnetusest oled mind välja toonud ja korduvalt oma päästva käe ette pannud. Alati kui mu elus toimuvad tähtsad hetked oled kohal.

Ka täna nägin Sind, olid haigusest terveks saanud ja särasid, Sa olid nii ilus. Tihti olen mõelnud miks pidid nii noorelt minema taevariiki? Samas targad ütlevad, et Jumalal pidi olema plaan meie igaühe jaoks ja ma tõesti usun seda. Võibolla sinu ülesandeks oligi saada ingliks, kes teab?

See eelnev jutt võib olla haiglane fantaasia või salajane soov ise enda rahustamiseks. Samas aga tunnen, et kui sõnad on paberil kirjas siis on endal lihtsam olla ja minu jaoks oled sa ingel Egne. Kahju, et ma ei saanud sulle seda õigel hetkel öelda kuid nüüd on lihtsam olla.

Video

neli

Kas teadsid, et meil on olemas neli aastaaega, ka pliidi raudasid on tavaliselt neli ja raamatul on neli nurka. Isegi läpakas kus sõnu kirjutan on nelinurkne, nõnda ka iga klahv. Kui nõnda mõelda siis on nii palju asju siin maailmas mis annavad kokku neli.

Kas teadsid, et tundeid saab ka nelja moodi olla, või vähemalt on nad väga sarnased neljale aastaajale.

Mäletad kui oli kevad siis ma armusin sinusse. Tõesti, olin kui esimene lill kes murrab end välja unisest maast, et näha maailma ja tunda igat lõhna. Tahtsin minna, olla, teha. Mäletad? Kevadel olin rahutu sest see teeb mind selliseks, oli armunud.

Suvi, ma armastan suve. Mulle meeldivad kõik, inimesed ja loodus. Mulle meeldivad ka vihmased ilmad, sest tean, et sa ei pahanda pilvede peale vaid vaatad ja otsid neist armsaid loomi. Kas sa mäletad seda jänku poissi pehmete käppadega? Ma mäletan. Nautisin suve südamest ja olen tänulik, et sain seda jagada inimesega keda armastan.

Sügis, sügisel, olen rahulik. Ma tunnen sind juba hästi, ka mõni tüli oli maha peetud aga oleme ikka veel koos. Lehed langesid ja meile meeldis see.
Sügises on romantikat, me ei rääkinud palju, olime vaikselt, võtsin sult käe alt kinni, jalutasime.

Talvel olen õnnelik. Mõtlen ja naudin sinuga koos olemist, kas sa teadsid seda? Võibolla. Praegu oled dušši all, kuulen kuidas pesed end. Kui sa välja tuled ja märkad mind siis sa alati naeratad. Ma naeratan tasaselt vastu ja mõttes ütlen, et armastan sind. Kas sa teadsid seda? Vaevalt.

ubinad

Korvis on ananass, töölt sain. Istub seal koost teistega, meie oma Eesti õuntega vanemate talust. Veidi kohatu näeb välja aga mis teha. Huvitav kuidas piirid on kadunud ja võõrad viljad tungivad peale ja me võtame seda kui normaalset elu.

Mingid pirnid ja apelsinid sain ka töölt koos läikivate Poola õuntega ja siis see ananass. Vein oli ka korvis aga selle tõstsin välja, ei tahtnud. Vein oli prantslane. Korv ise on aga punutud Hiinas, imelik kas pole, terve maailm on järsku mu toas.

Samas kuidagi kurb on vaadata oma peipsi ubinaid seal. Pole nagu päris õige, liiga rohelised ja kuju veidi lopergune. Peaks vist ära võtma, rikub pildi ära, ikkagi välismaa omad teised aga need tavalised kodused õunad.

Mõtted

Tulin vaikselt nii, et sai ei märganud mind. Tulin sealt poolt kus päike loojub ja muinasjutt algab, tulin vaikselt läbi une. Nii oli kõige parem sa ei kahtlustanud midagi. Vajusin su peale kui udu mis on ilus ja põnev aga samas ka veidi hirmutav. Udu on hea, muudab kõik häguseks mida sa näed ja mõtled ainult minust, udust.

Ole vaikselt, ära torma, kõik on hägune võid kukkuda, oota, naudi. Tulin sealt kus päike loojub ja uned algavad, oota, lase end vabaks, naudi.

Hinga, hinga mind sisse võta endaase, olen pehme ja mahe, naudi. Nüüd oleme koos, teame üksteise saladusi, vaata mind, kas näed, olen kõikjal su ümber ja sees, oleme nüüd koos, naudime.

Sosin, kas kuuled tuul sosistab. Ta annab märgu, et päike tõuseb, ära kurvasta, kas tuled õhtul uuesti? Mina tulen, ootan sind siin, metsatukas, põllu ääres.
Tulebki tuul, pean nüüd minema.