Thursday, November 22, 2007

Kas see on stress ?

Kui üks hommik avastad, et ainu asi mis sind käima tõmbab on topelt ekspresso ja agresiivne muusika. Kas see on sümpton, kui töölaual on kaks läpakat ja kolm telefoni. Meilpoxi ei julge avada, sest ta meenutab pandora laegast.Ka liikluses olen endiselt tasemel. Pargin alati invaliidi kohale ja bussi rida on ainus mis sõites rõõmu toob. Mõnus on vaatada neid jobusid kes ummikus istuvad. Muidugi vahest läheb midagi ka valesti.Kuid õnneks arst kirjutas mulle välja rahustid, nii lahe on nüüd olla.

Aga kas see on ikka stress, kui järsku avastad end keset põldu, proovides varblasele kassi toitu müüa või on see hoopis haiglane nauding. Mis sa arvad, kas peaksin puhkusele minema?

Thursday, November 8, 2007

Ülbe mees.

Minust on saamas tõsiselt haige liikleja. Olen üks neist kes sõidab sulle ülbelt kõrvale, lükkab suuna sisse ja hakkab suruma. Alati on vaja sõeluda teiste vahel. Bussi rida on nagu minu jaoks loodud. Kuidas ma küll ilma selleta ennem hakkama sain???
Kuid miks ma nii käitun, selleks on vaja teha eneseanalüüs. Kuna müügi töö on suht pingeline ja ka päevajooksul koguneb kohtumisi ja tegemisi palju, siis aega tegutseda on ainult 8 tundi. Sealt arvesta maha:
Esimese kohvi joomine ja ärkamine, arvuti töölepanemine 30min.
Hommikune meilides surfamine 45min.
Päeva planeerimine 30min.
Paanika lahendamine ja lao kirumine 2h.
Nüüd on juba kell 12 läbi, tuleb lõuna 30min (tegelikult 1h).
Vahepeal on vaja jälle tellimusi täita ja hinnapakkumisi teha, pluss jooksvad probleemid 2h.
Kell on kuskil kolm läbi. Sinna võib veel juurde lisada tööpäeva lõpu, kus kapsas on koos ja igasugune asjalik tegutsemine on välistatud 30min.
Ehk kliendide külastamiseks(autoga sõitmiseks) on sul päevapeale kusagil 1h.
Nüüd saate aru miks ma ülbitsen linnas.

Friday, November 2, 2007

Eile-täna.

Elu on ikka imelik, tükk aeg olin saanud nautida rahuliku naiste vaba elu. Kuid järsku on välja ilmunud ja juurde tekkinud palju uusi sõbrannasid. Nad võiksid ikka tula ühekaupa, mitte korraga. Nüüd pean märkmiku, kuhu end ma igale poole lubanud olen.
Näiteks eile kohtusin Liinaga, kodanik keda polnud näinud vist aasta. Käisime VAT teatris vaatamas "Meeste varjupaika" hullult lahe oli, soovitan südamest kõigile. Pärast läksime mu ema juurde ööbima. Tarbisime ilusas koguses veini kolme peale ja pläkutasime elust. Pärast Liinaga oma vahel jutustasime pikalt, sain südame pealt palju asju ära rääkida. Uni mis tuli siis oli eriti magus. Hommikul oli suht keeruline üles tõusta, pea lõhkus otsas. Peale ühe banaani midagi sisse ei läinud. Teised olid jummala OK.
Jätsin hüvasti emaga ja läksime Liinaga auto remonti. Mingi jobu oli mõned päevad tagasi kergelt sisse sõitnud, ning koos sellega alarmi nässu keeranud. Kell 8.00 andsin teeninduses võtmed üle ja sealt öeldi, et tund aega võid istuda kohvikus. See oli meil päris hariv vestlus kohvikus. Arutluse alla tulid anaalsex ja sidumismängud. Täpsemalt ei hakka siin rääkima.
Kui auto käes viisin Liina pussijaama. Imelikult kurb oli temaga hüvasti jätta, miskit näris sees. Nagu oleks midagi ütlemata jäänud või hoopis liiga palju rääkisin.
Kell sai nüüd 10.00 tormasin kliendi juurde, müügi juttu puhuma. Hakkas tekima pohmaka teine faas. Õnneks Tanel(klient-sõber) oli mõistev inmene ja pakkus suure tassi musta kohvi. Elu läks jälle helgemaks ja ka kohtumine oli tore.
Kell 11.00 jõutsin lõpuks ka tööle. Vaatasin meilid üle, leppisin uusi kohtumisi, uurisin pakkumisi jne. Jõin kolmanda kohvi.
Kell 13.00 töökaslane Sven on näljas ja pahur, vaja sööma minna. Samas lubasin ka värskele müügimehele appi minna kliendi külastust tegema kuhugi Sakku kella 14.00. Mingi vahe käis külas ka Renee, mõnitasime teda mõnda aega.
Kuid nüüd olin juba ajahädas, aga nälg sai võitu. Sõitsime Svenniga linna Nokusse sööma, väga hää lambaliha supp oli. Ajasime mõttetud pläma ja mõistus sai puhata.
Tagasi tööl kell 14.00 nüüd hakkas uni tulema. Sisse läksin neljas ja viies kohvi. Kusagil kolme aeg startisime töökaaslasega nimega T. kliendi poole. Päike paistis nõmetalt silma kogu tee. Kohale jõudes oli mul mõnus keevitaja nägu ees. Kliendi juures lasin T. rääkida, jälgisin vaikselt kõrvalt ja tegin märkmeid. See oli ta esimine külastus. Väga paju sodi suust välja ei ajanud. Kuid paljud tähtsad küsimused jäid tal esitamatta. Pärast autos tegin talle ülekuulamist a´la milliste konkurentide kaustasid sa nägid riiulis, mis firma kaender oli seinal, mis firmad on toonud neile kingitusi, milliseid materjale õuepeal nägid, miks sa ei avaldanud soovi näha tootmist jne. Kahjuks vastust ei saanud. Eks järgmine kord läheb paremini.
Tagasi tööl kusagil neli. Olime asjalikud kuni poole viieni, kauem ei suutnud, reedene päev ka. Oli küll vaja teha hinnapakkumine aga kui pea ei tööta siis pole mõtet mingit jama kokku kirjutada.
Punkt kell viis tormasime kõik kontorist välja. Mina otse poodi veini järgi. Pärast seda aga Taimi juurde. Heitsin tema voodisse mõneks ajaks pikali, kogusin jõudu. Mingi tund vedelesin seal, siis edasi sõitsime Tabasalusse. Toimus veini joomis pidu aga kuna mul eelmisest õhtust tervis nõrk siis piirdusin piima ja teega. Räme värin oli koguaeg sees, vist sellest kohvist mida sai ohtralt joodud päeval.
Homme peaksin minema Tartu, aga võibolla mitte. Magada tahaks hommikul.
Nii see päev läks.