Vivian

Vivian võttis kotis seljast ja viskas selle kiiruga köögi põrandale. „Kas soovid midagi süüa või käid ennem dušši alla“ küsis ta. Mõtlesin korraks ja otsustasin pesema minna. Kasutasin tema shampooni, huvitav kuidas lõhn võib inimese nii reaalselt silme ette tuua nagu oleks ta koos minuga praegu siin. Kas ta tunneks ka mind ära ainult lõhna järgi? Vist mitte, teame üksteis ainult kaks päeva aga tema lõhn on mulle meelde jäänud.
Kuivatan fööniga pea ja panen puhtasärgi selga, enesetunne muutub kohe paremaks. Kas ajan ka habeme ära, vist pole vaja ja pealegi ei taha ta kraanikaussi ära määrida pisikeste mustade karvadega. Peegli kõrval topsis aga märkan kahte hambaharja üks sinine, teine roosa. Huvitav miks on tal vaja kahte kui ta elab siin üksi, kelle oma on siis teine? Üritan sellest mitte välja teha ja lähen tuppa.
Vivian on köögis, klaas veini käes ja pakub ka mulle. Keeldun viisakalt ja küsin hoopis vett aga ta ulatab mulle selle asemel õlu. Võtan naeratades vastu ja istun elutuppa mugavasse tugitooli kust näen teda askeldamas köögis. Ta on ilus, imelik kuidas saab üks tüdruk olla nii ilus. Ma ei näe ta nägu, juuksed varjavad seda aga nii tundub ta veel kaunimana.
Vaikselt tuleb ka uni tuleb peale ja silmad vajuvad kinni, korraks veel avan ja vaatan teda. Mõtlen nende kahe hambaharja peale vannitoas aga siis tunnen kuidas väsimus muutub liiga suureks ja ma uinun.