XXXX Reisikiri

Bonjour :)

Le tervitused le Pariisist nagu üks meie s6branna kommenteeris! :)

T6epoolest, pärast 33 h liikvel olekut j6udsime 6nnelikena oma Pariisi hosteli tuppa. Kui lennukist välja astusime, siis paratamatult oli esimene küsimus, et miks me pidime siia Euroopasse tagasi nii kiiresti ronima? 6nneks oli see vaid ajutine meeltesegadus. Eriti pärast seda kui sai külastatud kohalikku matkapoodi, kus sai hunnikus sooje asju kokku ostetud. Müts peas ja kindad käes hakkas juba kodusem tunne.

Reisi algusest on kujunenud meil väike „hobi“ – proovida lennuliine, mida varem pole kasutanud. Kui minek Eestist toimus Uzbekistani lennuliiniga, vahepeatusena Tashkendis siis nüüd naasesime Euroopasse Ida Hiina lennuliiniga. Igati meeldiv ja  mälestusi pakkuv reis oli. Nagu arvata v6is oli ülekaalukalt aasia rahvusest reisijaid. Sellest ka kultuurieripärad. Alustades kasv6i nuuskamiskultuurist – ninalöristus v6i pihku nuuskamine, l6petades p6nevate toitudega. Meie jaoks vast k6ige meeldejäävam kultuurieripära oli kohalike vali hääl. Ilmselt nende jaoks oli OK kasutada hääletugevust, mis lääne inimesele jätab karjumise mulje. Kasv6i naine, kes lennukis meie k6rval istus, rääkis oma mehega nii et pool ruumi oli täidetud nende vestlusega. V6i stjuardid ja stjuardessid vestlesid omavahel lennu ajal. Eks neid näiteid oli veel. Aga k6ige pikem verbaalne kommunikatsioon oli tund enne meie lennukisse minekut Shanghai lennujaamas. Grupp naisi karjus korda mööda lennuliini töötajatega tund aega ja pisut rohkem. Keelt m6istmata ei osanud kaasa rääkida, kuid vahepeal läks asi nii hoogu, et panime panused käsikähmlusele.

Pariisist vast niipalju ei oska veel kaasa rääkida, sest juba homme s6idame St Jean Pied de Port’i. Ülehomme alustame Püreneede ületamist. Interneti pääsemist edasisel reisil ei oska hinnata. Kuna kogu oma varandust tassime seljas, siis pidime muude asjade osas hakkama ka askeetlikuks tehnika osas. Jätame arvuti maha ja lepime nutitelefonidega.

Paar asja jäid aga sellest kunagisest moepealinnast meelde. K6ik kerjajad olid oma tööpostil lemmikloomadega. Neljajalgsed s6brad olid küll teki all, kuid ikkagi tundusid külmunud olevat. Teiseks, Malaisias oskas suvaline töömees rääkida inglise keeles, siin aga kui leiad m6ne, kellega vestlust arendada, hakkad suures r66must käsi plaksutama. Puuviljad Pariisis on m6istlikuma hinnaga kui Kuala Lumpuris, ilma et Sa läheksid spetsiaalselt kohalikule turule jahti pidama.

Rendez-vous,

Jean and Christina

XXXIX Reisikiri

Hei hoo...

... hei hoo, käib töö ja vile koos! ... Töö jätsime Aussi ja vilega
j6udsime Malaisiasse.

Aussi l6pusirge oli igati meeldejääv ja töökas. Aitasime oma kohalikku
s6pra Jacki tema troopiliste puuviljade farmis.  Nagu metslased
tuuseldasime matseetadega banaanisalus. Oi kus sai banaanipalmid
ilusaks raseeritud. Osa päikesevalminud banaane saime päästa kah.
6nnelikult j6udsid need meie k6htu. Päästeoperatsioonil osalesid k6ik
meie s6brad. Raske oli sellise koguse söömine aga hakkama saime. :)

Lisaks sai suure nahutuse osaliseks lopsakas umbrohi, mis tahtis
lämmatada noored papaia puud. Meie 6lule jäi kanda ka litshide söömine.

Tööd oli palju aga ühele poole sai sellega. Allan, Vallo ja Marju jäid
Eesti lippu Carnarvonis k6rgel hoidma.

13. veebruar maandus meie lennuk Malaisias. Selleks hetkeks oli
toimunud muutus meie lähituleviku plaanide osas. Nimelt 2 kuu
sukeldumise asemel Tais otsustasime Camino de Santiago kasuks. Ehk
Trambergid trambivad ülejäänud reisi. :) 26. veebruar j6uab meie
metallist lind Pariisi, kus peatume ca 3 päeva ja sealt siis edasi alla Läände.

Meie aeg Malaisias on napp nagu kevadine miniseelik. Külastasime
koduseks saanud Cameron Highlandsi. Matkasime kohalikel jungliradadel
jalad soojaks ja tutvusime Eesti paariga. Kui muidu oleme pigem
Eestlasi vältinud, kuna meie s6nav6tt joomalugudest jääb napiks, siis
nemad särasid ereda tähena CH toidupoes leiba ostes. :) Nad pakkusid maitsvat 
ja kosutavat seltskonda.
Cameron Highlandsist suundusime edasi Melakasse. See on lääne
backpackeri meka. Puhas, turvaline, tsiviliseeritud ja rohkete
ajalooliste renoveeritud hoonetega. Kuna puhkamine v6tab omajagu
ajast, siis peame veel Melakas ringi uudistama, et täit ülevaadet saada.

Oleme olnud 3 öömajas kus on lemmikud. Ühes oli 2 iguaanat ja kass
Jacki. Teises karvane koer Bibi ja kolmandas koerad ja kassid.
Iguaanad olid t6elised nupsikud. Vaikselt nosisid oma lehti ja tundsid
r66mu kui neid k6hu alt sügada. Muude loomade osas v6ib öelda, et neil
on pissipidu, kuhu igaüks on kutsutud. :) Tänu Anule t6stsime oma
jalan6ud targu tuppa, kuna kass Jacki siristas omal valikul külaliste
jalavarjudesse. M6ne külalise tuppa pääsedes jagas ta nendega oma
ekskrementi. Ööseti lobises valjult ja hommikul terroriseeris
iguaanasid nende puuri ees patseerides.

Kui karvane koer Bibi oli lasknud erksa kollase loigu meie kottide
vahetuslähedusse, siis jäi Kristiina ülesandeks tema tähelepanu
h6ivata mängimisega kuniks Jaanus klaaris ööbimise rahaasjad ja saime
kotid tuppa viia. Bibi peremees rääkis, et Moslemite jaoks on koerad
jäledad ja seet6ttu ei saa ta Bibiga 6ue minna. Niisiis kui Bibil on
häda, siis ta ei häbene ega hoia tagasi. Oma pead aga selle väite osas
anda ei julge.

6htuse liiklusvurina saatel ütleme peatse kohtumiseni :)

Jan ja Kris

XXXVIII Reisikiri

Tere, kallid, siit l66skava päikese alt! :)

...and the show must go on...

Seda kirja kirjutame teile uuest elukohast. Oleme tagasi oma vana s6bra Rossi pool...

J6ulud veetsime eestlaste ja Rossiga. Kokku oli meid 6 Eestlast, sama gäng, kellega oleme vallutanud Carnarvoni Seitsmenda Päevade advendistide kiriku. Uue aasta magasime maha, et 1. jaanuaril alustada kell 6.30 tööpäeva. Sellest alates v6ib tituleerida meie praegust reisi „Puhkus mangode vahel“.

Pea 10 tunniste tööpäevadega 6 päeva nädalas duubeldasime ülemuse s6nutsi tänavu mangode kogust mis välja sai saadetud v6rreldes eelmiste aastatega. Hooaeg l6ppes meie jaoks see esmaspäev, kui sai elu viimane mango korjatud. V6i vähemalt me hetkel arvame nii. Oma muskuleerunud s6rme- ja kätelihaseid oleme puhanud viimased 4 päeva. Chillimisele pikkisime vahele koristamist ja pakkimist. Nimelt ülemuse poeg läks elukaaslasest lahku ja nüüd tahtis sisse kolida majja, kus meie elasime. Ega meil otsest p6hjust polnudki sinna jäämiseks ja nii sai KOGU oma varandusega, mis 3 aasta jooksu kogunenud, täna Rossi poole linna kolitud.

Olukord ei ole üldse nii perutav kui esmapilgul v6iks arvata. Pühapäeval s6idame koos teiste eestlastega mere äärde kalu vaatama. Marjuga on plaanis Coral Baysse s6ita paariks päevaks sukelduma maailma top 10 sukeldumiskohta. Ja vahepealne aeg ... kui 6nnestub saada lühiajalist tööd kuskil, oleks super, kui mitte, velotame niisama linna peal ringi ja veedame aega koos Rossiga.

Pealegi Jaanus tahab arendada oma kalamehe karjääri. Eelmisel korral püüdis ta kinni 2,6 kg piraka purika, mille nime ei teagi. Maitse osas oli ta igati vääriline isend, väheste luude ja rohke lihaga. Nii et ka see tegevus v6tab oma osa ajast.

Meie Aussi visiit l6ppeb sedapuhku 13. veebruar, mil lendame Perthis Kuala Lumpurisse. See juba 2,5 nädala pärast, nii et seda piskut polegi palju alles jäänud. Mis sealt edasi, ärge veel küsige. See selgub tegevuse käigus.

Nagu laulgi ütleb:

„Ei me ette tea, 
mis elu meil tuua võib. 
Kuid ometi see, mis peab, 
:,: tuleb kindlalt kõik …”

Ilusaid hetki,

Teie

Punapea ja sinisilm

XXXVII

Tere, kallid „kaasareisijad“! :)

Pärast 6,5 kuud Eestis olemist v6tsime taas kotid selga ja asusime teele.

Sellesse poolde aastasse mahtus  omajagu tegevusi ja kui see oleks
meie teha, siis oleks veelgi rohkem aktsiooni olnud. J6udsime enamus
s6pradega kohtuda, abielluda, korteri ja garaazid osta ning korterit
renoveerida; Jaanus läks tööle k6rgustesse ja Kristiina koolitas end.
Muidugi oli terve aja peale ühtlaselt jaotunud Eesti shokolaadi pidev
degusteerimine, leivaga sina peale saamine ning kalja tegemine.

Tore oli kodus olla ja tore on uuesti reisil olla. V6ime ausalt
tunnistada, et meil on laiendatud perekond maailmas. Nimelt siiras
r66m oli kohtuda Perthis vanade s6pradega. Ja veelgi ausam oli
emotsioon Carnarvoni j6udes. Lennujaamas ootasid meid Marju, Taavi ja
Ross. Kodus olid tervitamas  Kevin ja Peta + neljajalgsed s6brad. Need
koerad on vist Aussis ainsad, kes Eesti keelt m6istavad. :)

Marju oli Kevini palvel 2 päeva meie maja koristanud. Lisaks oli majas
täiendused – konditsioneer ja suur telekas. K6ik muu oli nagu
lahkudes.  Lisaks andis Kevin meile kasutada oma Suzuki  sierra. 6htul
oli grill Taavi lahkumise ja meie saabumise puhul.
Lisaks j6udsid Carnarvoni järgi ka Allan ja Vallo, kes on meie Eesti
kirikust pärit. Poisid leidsid juba töö ja k6ik sujub neilgi kenasti.

Vastamaks ilmselt nii m6nelgi tekkivaid küsimusi ütleme k6va häälega:
Aussis saame olla max 3 kuud. P6hieesmärk on aidata Kevinit ja Petat
mangodega (nii söömise kui korjamisega).  Kokku kestab meie seekordne
reis ilmselt kuni pool aastat. Peale Aussit on plaanid lahtised. Oleme
m6elnud Jaapani peale, aga vaatab, milliseks meie teekond kujuneb.

Tunneme end hästi. Pidasime Jaanuse sünnipäeva pikniku päikese ja
kosutava tuule silitusega. Kui ilm lubab, siis homme lähme juba
Marjuga Blowholesidesse snorgeldama ja nautima mereäärse shagi
olemasolu.

Meie kristlastest s6pradele: God is good all the time :)

ja meie teistele s6pradele – Elu on ilus kui Sind ümbritsevad erilised
inimesed! :)


Päikesesoojad embused meie laiuskraadilt,

Jan ja Kris

XXXVI Reisikiri

Xin cháo! :)

Oleme oma reisimisega j6udnud otsakorrale. Lennupiletid ostetud ja Vietnam nähtud.

27. märts 6htu maandus meie lennuk Saigonis v6i tänapäevase nimetusega Ho Chi Minh citys. Linnale anti onu Ho nimi austuse avaldamiseks. Onu Ho on Vietnamis nagu Lenin Nõukogude Liidus.

Esmasteks märks6nadeks olid liiklus, kohv ja inimeste leidlikkus. Nagu igas Aasia riigis on ka siin lääneinimesele elevust tekitav kaos. Kohaliku jaoks on aga k6ik väga lihtne – suuremal on ees6igus ja roller on „nähtamatu“. Lexused, porsched ja mercedesed on aga v6rdsemast v6rdseimad ja nemad v6ivad kõike teha. Ka tipptunni ajal end keset teed ümber pöörata pannes sellega ülejäänud liikluse seisma. Kõnnitee on h6ivatud s6itvate rollerite, parkivate rollerite või kohalike tänavasöögikohtadega. Jalgsi liigutakse enamasti kõnnitee ääres. Et olukorda põnevamaks muuta tuleb hoida meeled valvsad vastassuunas sõitvate rollerite osas. Nemad kasutavad ka kõnnitee äärset ala.

Vietnamit peetakse kohviarmastajate paradiisiks. Kohv on pigem maius kui soe jook. Kohalikud joovad seda regulaarselt karastusjoogi asemel ning isegi ca 4aastased lapsed limpsivad seda. Kohvi eripäraks on selle kangus – see on süsimust tihke vedelik.

Vietnam on maa, kus fotograafil igav ei hakka. Leidlikkust ja omalaadset lähenemist v6ib igal sammul näha. Nt erinevad viisid kauba transportimiseks rolleril, jalgratta esilamp konservikarbist ja loomade joogikausiks tagurpidi lükatud rehv, mille keskossa löödud vineerplaat.

Kommunistlikule maale omaselt on töökus k6rges hinnas. Igal inimesel on töö, olgu siis nii põhjendamatu sisuga kui tahes. Päevad on pikad - ärgatakse kell 4 – 5 hommikul, suurlinnas alustatakse oma päeva v6imlemisega avalikus pargis ning asjad pakitakse tööpostil kokku ca 10 paiku õhtul.

M6ned vahvad kultuurieripärad. Vietnamlastel on kombeks koeri süüa. Nad teevad seda siis kui raha ei ole parema liha ostmiseks v6i kui tegemist on halva koeraga. Ratsionaalselt asjale lähenedes on ju igati m6istlik – hulkuvaid koeri ei ole ning kodudes on vaid head koerad. Loomaarmastajale on aga õõvastav mööda jalutada tänava söögikohtadest, kus on grillitud koer vitriinis, hambad irevile jäänud. Nende teine delikatess ei pane ka just mahlasid tööle – toores muna, kus loode hakanud arenema. Nende jaoks on see m6nus kr6mps rüübe.  

Neid kultuurieripärasid ole palju veel, nendest aga juba kui kohtume. Meie reisisime lõunast põhja – Can Thost Sapasse. Keskosas, Nha Trangis, tegi Jaanus rescue diveri paberid. See koht iseenesest nõuab eraldi väljatoomist. Nha Trang on nimelt venelaste sihtkoht. Sealsed Vietnamlased räägivad vene keelt, menüüd on vene keeles, ekskursioonide nimi on nt „Dima tours“, shokolaad on „Aljona“ ning butiik „Oksana“. See on suurima rannaosaga linn Vietnamis.

Kui meie Vietnami reisi v6rrelda palverännakuga, siis Sapa oleks meie Meka. Super ilusad mäed, ilusad inimesed (mägih6im on välimuslikult tavapärasest Vietnamlasest erinev) ja rahulik eluolu. Meie parim tegevus Vietnamis oligi Sapas – 2päevane jalgsimatk läbi kohalike külade koos kodumajutusega.

Esimene päev viis meid konstantselt ülesmäge. Vaade oli võrratu, loodus laulis ning teisi turiste vastu ei tulnud. Meie ja meie giidid. 6htuks jõudsime kodumajutusse, mis asus eraldatuna muust külast mäe otsas. Kogemus oli vahetu ja meeldejääv. Kui õhtul hakkas Kristiina naistega süüa tegema, selgus, et majal puudub korsten ning söögitegemine käib ainult elaval tulel. Ses suhtes oli tore kogemus, et õhates võis eeldada, et nõnda elasid ka muistsed Eestlased. Meie kehad olid ainult nõrgad – silmad jooksid vett ja soov pidi suur olema tuppa jäämiseks. See aga ei heidutanud meid – õhtul käisime ürdivannis (õigemini ürditünnis) ning hommikul üles ärgates tervitasid mäed.  

Hetkel lööme aega surnuks Hanois. 7. mai jõuame Soome, kus külastame sealseid sõpru ning “pehmendame“ oma koju jõudmist. 11. mai  plaanime Eestisse randuda.

Kasutades juhust laseme info liikvele. Eestisse j6udes tahame endale praktilise kasutatud auto osta. Ideaalis oleks universaalkere ning diiselmootor. Kui kellelgi on midagi pakkuda, oleksime väga tänulikud.

Teine ost on pisut kaalukam. Soovime osta 1 – 2 toalist korterit Tallinnasse v6i Tartusse. Ka siinkohal igasugune infoliikumine oleks teretulnud. ;)

Suured tänud, et olete k6ik need 827 reisipäeva meiega olnud ning reisimuljeid jaganud.

Peatsete kohtumisteni,

Jan ja Kris

XXXV Reisikiri

Alo!

Oleme j6udnud Eestile lähemale. Vietnamisse. Enam pole palju jäänud. :)

Vahepeal on möödunud kuine puhkus Vanuatul ja pea nädalane tutvumine
New South Walesiga. Vanuatust kirjutasime Ekspressi  artikli ja seda
saab peagi lugeda. Kuna elamusi on rohkem kui artiklisse mahub, siis
jagame teiega lisalugusid.

Saareriiki jõudsime veebruari lõpus, mis on monsuuni hooaeg küllusliku
vihmasaju, rammusate sääskede ja lahke päikesega. Terve sealviibitud
kuu aja jooksul vihm ei takistanud meie tegemisi, sääsed liiga ei
teinud ning soojusega oleme juba harjunud, kuna Aussis olid kõrgemad
õhutemperatuurid. Küll aga kogesime 5,4 magnituudilist maavärinat
meist ca 7 km kaugusel. See oli keset ööd, mil olime voodis
horisontaalis. Püsti seismisega oleks olnud vast raskusi.

Pealinnas v6tsid meid vastu kohalikud s6brad. Austraalia sõbra
perekond. Nendega sai eelkõige kirikus käidud. Tundub, et terve rahvus
on kristlased. I kohal on katolikud,  teisel kohal advendistid ja siis
ülejäänud. Nädalavahetused saareriigis on vaiksed, poed ja ärid on
kinni ja inimesed on kirikutes. Meie jaoks tavapäratu oli
teenistuspikkus. Hommikul kell 9 algas ja 6htul pisut enne 7 sai
tulema. Vahele jäi ühislõuna ja jalasirutuspausid kuid sellegi poolest
terve päev veedeti kirikus.
Esimene adventkeskus kujunes Atchini saarel. Nimelt kui esimene
adventmisjonär saarele saabus, siis katolik kirik oli ennast m6nusalt
sisse seadnud ega olnud huvitatud kellegagi konkureerimast.
Jumalasulane saadeti  Atchini saarele kuna antud piirkonnas oli k6ige
tugevamalt juurdunud kannibalism, ehk pistetakse ta nahka  ja mure
murtud. Juunis sel aastal tähistab see adventistide saar oma
100aastast juubelit.

Ei maksa lasta end pimestada sõnast kristlane eriti selle
klassikalises tähenduses. Nad siiralt usuvad Jumalat kuid elavad
kohati nn topeltsüsteemis - kristlus ja traditsiooniline must maagia.
Nt kui külastasime oma Austraalia sõbranna perekonda Malekula saarel,
siis viidi meid vaimude koopasse. Sõbrad, kes olid giidideks, olid
kristlased, kuid siiralt uskusid koopaga seotud pärimusi. Nt pidime
seal 4kesi olema, 2-kaupa käest kinni hoidma muidu võib kellegi vaim
kaduma minna. Koopa põrandal olid jalajäljed, mõned Nike märgiga
plätujäljed, kuid sõbrad avaldasid aukartust: „Need on hingede jäljed,
nad hüppasid maa sees olevatesse aukudesse kui meie sisse tulime. Neid
jälgi eile ei olnud.“  Mis sest et teekonna lõpus tuli välja, et nemad
olid viimati siin 5 aastat tagasi. Koobas lõppes testiga. Läbi mudase
maapinna tuli koopast välja roomata ca meetri kõrgusest tunnelist. Kui
puudutad koopa lage v6i Su riided lähevad vastu koopa lage, siis sured
Sa õnnetuse tagajärjel. Kui mitte, siis sured loomulikku surma.
Kaasasolnud tüdruk nii kartis meie pärast kuna oleme pikad.

Malekula oli üldse üks vahva kogemus meie jaoks. See on nimelt Riigi
suuruselt teine saar kuid väga traditsiooniline. Turist siia väga ei
satu, elektrit ei ole v6i toodetakse generaatoritest ning m6nes külas
kantakse igapäevaselt traditsioonilisi kehakatteid – peenisevarjendit
ja kõrreseelikut. Saare elanikud on jagunenud 2 hõimuks – Suured
Nambad ja Väiksed Nambad. Nimi tuleneb meeste peenisevarjendi
suurusest. Väikse Namba mehed kerivad kiulise lehe oma peenise ümber
ning lahtise otsa kinnitavad vöö vahele. Suure Namba mehed kerivad aga
suurema torbiku oma peenise ümber jättes munandid katmata. Kohalikud
ise ütlevad, et Suure Namba inimesed on harimatud, kui valget meest
näevad, siis pelgavad teda. Küla, kus meie elasime kuulus ametlikult
Väikese Namba hõimule. Elanikud kandsid lääne riideid ja lähedal
asusid ka koolid.

Külakoolide külastusi oli üks meie p6hitegevusi saarel . Nii mõnegi
jaoks olime esimesed valged inimesed keda nad näinud on. Vaadati ja
võõrastati.
Kui meenutada tagant järgi tervet sealoldud aega, siis meie
p6hitähelepanu pälvis sukeldumine. See on üks maailma parimaid
sukeldumissihtpunkte, nii et patt oleks seda tegemata jätta.

21. märts jõudsime Brisbane 5-päevasele tuusikule. Meid võttis vastu
Austraalia ülemuse õde, kes elas koos oma 2 angoora tõukassiga
Brisbane kesklinnas. Lisaks temale kutsus teine õde meid Moretoni
saarele, Brisbane külje all. Peatusime seal  tema kuurorti ühikus
(korteris) 2 päeva ning 1 päeva pühendasime ka Gold Coastile.

Saime igati sooja vastuvõtu osaliseks. Ülemuse õde, kelle juures
peatusime küsis meie käest esimesel õhtul, kas oleksime nõus kohtuma
ülejäänud suguvõsaga. Nende peres on kokku  5 venda ja kaksikutest
õed. Nüüd soovisidki ülejäänud õed-vennad koos oma abikaasadega meiega
kohtuda. Nii siis enne Gold Coastile sõitu oli meil grillõhtu. Meie
meeldivaks üllatuseks tegi üks vennanaine tõelist hapukapsast. Ta isa
on Poolakas ja ema Ukrainlane. Vanemate kohtumine leidis aset II
maailmasõja ajal koonduslaagris kust neil õnnestus põgeneda
Austraaliasse. Kodumaale pole nad naasnud kuid kultuuri on nad tütrele
edasi andnud.

Praegu oleme olnud kommunistliku Vietnami 2 linnas. Siinsest eluolust
aga juba järgnevates reisikirjadest. Praegu aga soovitame jälgida
Ekspressi, et Vanuatu kohta lisa lugeda :)

Caó mun’g ché

Jan ja Kris

XXXIV Reisikiri

Tere, kallis inimene! :)

Meie oleme vahepeal lennanud aborigeenide hulgast aasialaste sekka ja sealt edasi saarerahva juurde.
Meie hüvastijätt kodukandi Carnarvoniga algas 16. veebruar, päev enne  äralendu. Ülemus ja ta pere korraldasid "head teed" grilli6htu. Meie omalt poolt tegime lauale praetud kartulikoori, kaerakäkke ja küpsisetorti. Need on kujunenud Austraalaste seas suureks hitiks. Nende suupistete p6hjal hindavad nad Eesti kööki k6rgelt. :)
Nagu oligi arvata, oli ülemusega hüvastijätt k6ige raskem - pisarad käisid asja juurde. Edasised paar päeva veetsime Perthi s6pradega ning juba pühapäeval suundusime Sydneysse.
Algus oli sujuv. Lennukis k6rvalistmel olnud meesterahvas pakkus oma luksustaksoga küüti linna, kus siis peatusimegi need 3 päeva kohalikus hostelis.
Esmamulje Sydneyst oli tuttavlik - nagu Singapur - puhas ja Asiaate täis. Valdavalt olid Aasia söögikohad, millel domineerisid hieroglüüfid. Järgmisel päeval südalinna suundudes nägime p6hi turismiatraktsioonide juures ka hulgaliselt valgeid inimesi.
Sydney ooperimaja ja Sydney Harbour Bridge on ilmselt sama kohustuslikud vaatamisväärsused nagu Eifeli torn Pariisis. Sedapuhku oli järjekorrad lühemad ja inimmasse vähem.
Sydney Harbour Bridgest vast niipalju, et see on suurim ühekaarega terassild maailmas. Laiust 49 m, pikkust 503 m ja k6rgust 134 m merepinnast. Seda ehitati 8 aastat ning valmis saadi 1932. Silla juurde kuuluvad ka muud grandioossed numbrid - nt terve silla värvimiseks kulub 272 000 l värvi ning kuumal päeval v6ib teras paisuda kuni 180 mm.
Meie ronisime sinna otsa. Nagu kord ja kohus anti meile selga "kosmonaudi" kombesoon, pähe sinine nokats, ümber talje turvarakmed ja teele me asusime. Kuna trajektoor pidi läbitav olema ka pensionäridele, siis jalutasime seda teekonda 2 tundi. Väga v6imsa panoraamvaate sai ülevalt.
Muus osas tuleb tunnistada, et kui Sydneys olles on meelepäraseks tegevuseks joomine ja shoppamine, siis selles osas igav ei hakka.
Täna hommikul rongiga lennujaama s6ites istusid vastas 2 vanemat Soome paari. Nende jutuhoole ei hakanud vahele segama kuid maha minnes nägid nad meie kotile 6mmeldud Eesti lipukest kirjaga "Estonia" tekkis nende nägudele r66mus äratundmine. Naeratasime ja noogutasime vastamisi, kuid p6hjamaalaste kohaselt "tere" ei öelnud. K6vahäälne ovatsioonide jagamine tunduks "kohatu".
Eks see kultuuride erinevus kajastu igal pool. Kasv6i keeleliselt. Selja taga istuvad 4 s6brannat ja jutustavad naerulagina saatel. Muu jutu käigus ütleb üks teisele: "Lits!" (inglise keeles Bitch). See on m6eldud niisama l66pimisena ja keegi seda t6siselt ei v6ta. Eesti keeles aga k6laks see vägagi otse. Samuti ei kujuta me ette, et Eestis kutsusks ülemus oma naisalluvat "Kallis" v6i "Armas" v6i e-mailide l6ppu kirjutaks l6pusoovina "armastusega". Seevastu inglise keelses kultuuris on see täiesti normaalne.
Austraaliast lahkudes oli meil situatsioon. Nimelt Vanuatu lennu peale registreerides ei tahetud meid läbi lasta. Esiteks Kristiina viisat andmebaasist kontrollides tuli teade, et viisa on kehtivuse kaotanud. Jaanuse oma oli korras. Teiseks oli teema selles, et Vanuatu n6uab tagasilennu piletit enne riiki sisenemist. Meil oli see Austraaliasse, sest väga suuri lennuliiklus sihtpunkte sellel liinil pole. Austraaliasse pääseb Eesti kodanik 3 kuuks turismiviisaga, mis tuleb 2 nädalat enne riiki sisenemist elektrooniliselt ära registreerida. Seda saab teha aga riigist väljas. Nii siis teataski meile lennufirma esindaja, et ta ei saa meid füüsiliselt registreerida lennule, sest meil puudub antud hetkel tagasti j6udes kehtiv viisa. Tunnistas, et juriidiliselt on meil 6igus. Lahendus tuli kiirelt. Pidime ostma ülejärgmise päeval tagasilennu pileti, mida saab hiljem tühistada ja raha tagasi küsida. Maksis ta omajagu tänu oma v6imalusele raha tagasi saada. Meie kaotasime sellega lihtsalt paar närvirakku ja likviidsust paariks nädalaks. Esimene probleem lahenes lihtsamalt - teisel korral kontrollides aksepteeris andmebaas Kristiina kehtivat viisat.
Kell 14 kohaliku aja järgi j6udsime kohale. Lennujaamas Vanuatu resitentide passisabast lehvitasid meile Austraalaias tuttavaks saanud s6brad. V6tsid kohe auto peale ja t6id hotelli. Hilisemad plaanid näevad ette ka nende pere külastust ning ka nende kodusaarel mingi aja elamist. Kokku peatume siin 30 päeva.
Homme juba sukelduma, nii et peame l6petama ja taas linna peale kosutama end minema :)

M6tetes teiega,
Jaanus ja Kristiina