XXXV Reisikiri

Alo!

Oleme j6udnud Eestile lähemale. Vietnamisse. Enam pole palju jäänud. :)

Vahepeal on möödunud kuine puhkus Vanuatul ja pea nädalane tutvumine
New South Walesiga. Vanuatust kirjutasime Ekspressi  artikli ja seda
saab peagi lugeda. Kuna elamusi on rohkem kui artiklisse mahub, siis
jagame teiega lisalugusid.

Saareriiki jõudsime veebruari lõpus, mis on monsuuni hooaeg küllusliku
vihmasaju, rammusate sääskede ja lahke päikesega. Terve sealviibitud
kuu aja jooksul vihm ei takistanud meie tegemisi, sääsed liiga ei
teinud ning soojusega oleme juba harjunud, kuna Aussis olid kõrgemad
õhutemperatuurid. Küll aga kogesime 5,4 magnituudilist maavärinat
meist ca 7 km kaugusel. See oli keset ööd, mil olime voodis
horisontaalis. Püsti seismisega oleks olnud vast raskusi.

Pealinnas v6tsid meid vastu kohalikud s6brad. Austraalia sõbra
perekond. Nendega sai eelkõige kirikus käidud. Tundub, et terve rahvus
on kristlased. I kohal on katolikud,  teisel kohal advendistid ja siis
ülejäänud. Nädalavahetused saareriigis on vaiksed, poed ja ärid on
kinni ja inimesed on kirikutes. Meie jaoks tavapäratu oli
teenistuspikkus. Hommikul kell 9 algas ja 6htul pisut enne 7 sai
tulema. Vahele jäi ühislõuna ja jalasirutuspausid kuid sellegi poolest
terve päev veedeti kirikus.
Esimene adventkeskus kujunes Atchini saarel. Nimelt kui esimene
adventmisjonär saarele saabus, siis katolik kirik oli ennast m6nusalt
sisse seadnud ega olnud huvitatud kellegagi konkureerimast.
Jumalasulane saadeti  Atchini saarele kuna antud piirkonnas oli k6ige
tugevamalt juurdunud kannibalism, ehk pistetakse ta nahka  ja mure
murtud. Juunis sel aastal tähistab see adventistide saar oma
100aastast juubelit.

Ei maksa lasta end pimestada sõnast kristlane eriti selle
klassikalises tähenduses. Nad siiralt usuvad Jumalat kuid elavad
kohati nn topeltsüsteemis - kristlus ja traditsiooniline must maagia.
Nt kui külastasime oma Austraalia sõbranna perekonda Malekula saarel,
siis viidi meid vaimude koopasse. Sõbrad, kes olid giidideks, olid
kristlased, kuid siiralt uskusid koopaga seotud pärimusi. Nt pidime
seal 4kesi olema, 2-kaupa käest kinni hoidma muidu võib kellegi vaim
kaduma minna. Koopa põrandal olid jalajäljed, mõned Nike märgiga
plätujäljed, kuid sõbrad avaldasid aukartust: „Need on hingede jäljed,
nad hüppasid maa sees olevatesse aukudesse kui meie sisse tulime. Neid
jälgi eile ei olnud.“  Mis sest et teekonna lõpus tuli välja, et nemad
olid viimati siin 5 aastat tagasi. Koobas lõppes testiga. Läbi mudase
maapinna tuli koopast välja roomata ca meetri kõrgusest tunnelist. Kui
puudutad koopa lage v6i Su riided lähevad vastu koopa lage, siis sured
Sa õnnetuse tagajärjel. Kui mitte, siis sured loomulikku surma.
Kaasasolnud tüdruk nii kartis meie pärast kuna oleme pikad.

Malekula oli üldse üks vahva kogemus meie jaoks. See on nimelt Riigi
suuruselt teine saar kuid väga traditsiooniline. Turist siia väga ei
satu, elektrit ei ole v6i toodetakse generaatoritest ning m6nes külas
kantakse igapäevaselt traditsioonilisi kehakatteid – peenisevarjendit
ja kõrreseelikut. Saare elanikud on jagunenud 2 hõimuks – Suured
Nambad ja Väiksed Nambad. Nimi tuleneb meeste peenisevarjendi
suurusest. Väikse Namba mehed kerivad kiulise lehe oma peenise ümber
ning lahtise otsa kinnitavad vöö vahele. Suure Namba mehed kerivad aga
suurema torbiku oma peenise ümber jättes munandid katmata. Kohalikud
ise ütlevad, et Suure Namba inimesed on harimatud, kui valget meest
näevad, siis pelgavad teda. Küla, kus meie elasime kuulus ametlikult
Väikese Namba hõimule. Elanikud kandsid lääne riideid ja lähedal
asusid ka koolid.

Külakoolide külastusi oli üks meie p6hitegevusi saarel . Nii mõnegi
jaoks olime esimesed valged inimesed keda nad näinud on. Vaadati ja
võõrastati.
Kui meenutada tagant järgi tervet sealoldud aega, siis meie
p6hitähelepanu pälvis sukeldumine. See on üks maailma parimaid
sukeldumissihtpunkte, nii et patt oleks seda tegemata jätta.

21. märts jõudsime Brisbane 5-päevasele tuusikule. Meid võttis vastu
Austraalia ülemuse õde, kes elas koos oma 2 angoora tõukassiga
Brisbane kesklinnas. Lisaks temale kutsus teine õde meid Moretoni
saarele, Brisbane külje all. Peatusime seal  tema kuurorti ühikus
(korteris) 2 päeva ning 1 päeva pühendasime ka Gold Coastile.

Saime igati sooja vastuvõtu osaliseks. Ülemuse õde, kelle juures
peatusime küsis meie käest esimesel õhtul, kas oleksime nõus kohtuma
ülejäänud suguvõsaga. Nende peres on kokku  5 venda ja kaksikutest
õed. Nüüd soovisidki ülejäänud õed-vennad koos oma abikaasadega meiega
kohtuda. Nii siis enne Gold Coastile sõitu oli meil grillõhtu. Meie
meeldivaks üllatuseks tegi üks vennanaine tõelist hapukapsast. Ta isa
on Poolakas ja ema Ukrainlane. Vanemate kohtumine leidis aset II
maailmasõja ajal koonduslaagris kust neil õnnestus põgeneda
Austraaliasse. Kodumaale pole nad naasnud kuid kultuuri on nad tütrele
edasi andnud.

Praegu oleme olnud kommunistliku Vietnami 2 linnas. Siinsest eluolust
aga juba järgnevates reisikirjadest. Praegu aga soovitame jälgida
Ekspressi, et Vanuatu kohta lisa lugeda :)

Caó mun’g ché

Jan ja Kris