vaatan

Rõskus hakkab vaikselt riietevahelt sisse pugema ja tunda on, et sügis on kätte jõudnud. Hämaraks on läinud ja ainult üksikud jalutajad täitsid veel oma kohustus neljajalgse sõbra ees. Õnneks hakkame ka meie ringiga maja juurde tagasi jõudma, kuid siis tekkis mul imelik mõtte. Peatusin ja küsisin Viviani käest „mis arvad kui salaja piiluks meie toa akent binokliga“.
Miks, kedagi pole kodus, ma lihtsalt jätsin tule põlema, et pärast oleks parem tagasi tulla.
Seda küll aga teeme nii, et sina piilud ja mina helistan samal ajal lauatelefonile ja vaatame mis juhtub.
Ära hakka peale see on õudne, ma ei taha praegu kuulata seda! Mõtle kui hirmus on kui keegi võtabki telefoni vastu. Igatahes suht imelik oleks ka kui me siin piilume ja siis mingid inimesed kõnnivad mööda ja jääme neile vahele.
Tundsin kuidas ka endal tekkis korraks ebamugav tunne selle mõtte üle aga ma ei suutnud enam peatuda.
Vivian, aga me ei jää vahele kui piilume iseennast.
Siis pole vaja ka sellega jamada, kui me oleme ise siin , siis pole ka keda vaadata. Üldse see teadmine on juba nii vastik, et keegi võib sind salaja jälgida.
„Kas sa kardad“ küsisin.
Ei, ma ei karda see on lihtsalt nõme ja nii ei tehta.
Kas sa arvad, et sa ahistad ise ennast ja rikud oma privaatsust sellega kui sa praegu vaataksid.
Aitab sellest, lähme koju!
Läksin vist liiale, kõndisime vaikides tagasi kodupoole, oli näha, et ta on pahane ja ta mõtleb mu sõnade üle. Tänane õhtu on vist jälle rikutud.