Rõõmsus

Armsad kaaslased pean mainima Teile milline imeline nädalavahetus on mul olnud. Reede õhtul sõitsime koos Alfa kaaslastega Tallinnast välja sügavale paksu metsa sisse vanasse talusse. Tee sinna oli juba maagiline, lumised puud ja eriline vaikus. Ainult mõned üksikud loomad tegid oma jälgesid lumele. Kohale jõudes ootas meid eest soetuba ja õhtune söök. Pärast sisse seadmist ja einestamist laulsime ülistust Jumalale ning vahepeal toimusid ka näiteringid. Meile krupile anti 15min, et välja mõelda näidend teemal „Miks me loeme Piiblit“. Mulle igatahes tundus, et suhteliselt hästi saime selle ülesandega hakkama. Hiljem õhtul tuli veel loengud pühast vaimust ja nõnda sai õhtus hommik. Oma tuppa jõudsin alles peale kahte aga koos väga tähtsa ja erilise ja otsusega mille tegin oma sisemuses.
Hommik algas pool üheksa, tegin silmad lahti ja märkasin et, pastor loeb mobiili valguses Piiblit. Nähes mind tõstis ta pilgu ja ütles „tegid eile õige otsuse“. Südames tundsin rahulolu, selle tundega hiilisin vaikselt majast välja. Kõndisin pikalt põllule ja valmistasin oma keha ette uuteks seiklusteks.
Päevajooksul sai maha peetud korralik lumesõda ja pikk jalutuskäik metsas ja valgeks värvunud heinamaa vahel. Õhtupoole tõi buss meid tagasi linna. Jätsime hüvasti, et kohtuda uuesti.
Kuid sama õhtu esines sugulane Märt oma bändiga Kuku Klubis kuhu pidin tingimata minema. Pidu algas kell üksteist ja lõppes meie jaoks kusagil neli, poolviis hommikul. Sinna vahemikku jäi metsik tantsimine, naer, sõbrad ja porgand paljas mees kes bändi auks pidas valikuks end lahti riietada. Üldkokkuvõttes oli õhtuveetmine ülimalt meeldiv.
Pühapäeva hommikul läksin kirikusse, tegelikult küll kella 12.00 teenistusele. Kuid ka see oli minu jaoks veidi varajane. Peale teenistust otsustasin minna tormiga jalutama. Terve tunni kõndisin mööda tühje, hüljatud tänavaid kuni ülesse Toompeale. Võitlesin ennast tuule ja jää kiuste välja vaateplatvormile ja tundsin ülimat rahulolu sees. Ülevalt vaadates nägin üksikuid musti figuure tormiga kaklemas, proovides varju leida iga tänava äärde pargitud auto juurest. Kui loodus oli oma parimas vormis ja varsti raputas nad kaitsva varju tagant välja. Leides uue tee kuidas kraevahelt külma tuult põue puhuda. Ma naersin, mul oli soe. Miskit ei häirinud mind. Olles tagasi auto juures seadsin suuna kodupoole, kuid nüüd kavaldas loodus mu üle. Sõites mööda teed, murdis tuul maha puu mis langes otse mu ette. Polnud midagi teha, loodus ja auto kohtusid ja said üheks ja mina olin selle tunnistajaks.