Monday, April 30, 2012

XXXVI Reisikiri


Xin cháo! :)

Oleme oma reisimisega j6udnud otsakorrale. Lennupiletid ostetud ja Vietnam nähtud.
27. märts 6htu maandus meie lennuk Saigonis v6i tänapäevase nimetusega Ho Chi Minh citys. Linnale anti onu Ho nimi austuse avaldamiseks. Onu Ho on Vietnamis nagu Lenin Nõukogude Liidus.
Esmasteks märks6nadeks olid liiklus, kohv ja inimeste leidlikkus. Nagu igas Aasia riigis on ka siin lääneinimesele elevust tekitav kaos. Kohaliku jaoks on aga k6ik väga lihtne – suuremal on ees6igus ja roller on „nähtamatu“. Lexused, porsched ja mercedesed on aga v6rdsemast v6rdseimad ja nemad v6ivad kõike teha. Ka tipptunni ajal end keset teed ümber pöörata pannes sellega ülejäänud liikluse seisma. Kõnnitee on h6ivatud s6itvate rollerite, parkivate rollerite või kohalike tänavasöögikohtadega. Jalgsi liigutakse enamasti kõnnitee ääres. Et olukorda põnevamaks muuta tuleb hoida meeled valvsad vastassuunas sõitvate rollerite osas. Nemad kasutavad ka kõnnitee äärset ala.
Vietnamit peetakse kohviarmastajate paradiisiks. Kohv on pigem maius kui soe jook. Kohalikud joovad seda regulaarselt karastusjoogi asemel ning isegi ca 4aastased lapsed limpsivad seda. Kohvi eripäraks on selle kangus – see on süsimust tihke vedelik.
Vietnam on maa, kus fotograafil igav ei hakka. Leidlikkust ja omalaadset lähenemist v6ib igal sammul näha. Nt erinevad viisid kauba transportimiseks rolleril, jalgratta esilamp konservikarbist ja loomade joogikausiks tagurpidi lükatud rehv, mille keskossa löödud vineerplaat.
Kommunistlikule maale omaselt on töökus k6rges hinnas. Igal inimesel on töö, olgu siis nii põhjendamatu sisuga kui tahes. Päevad on pikad - ärgatakse kell 4 – 5 hommikul, suurlinnas alustatakse oma päeva v6imlemisega avalikus pargis ning asjad pakitakse tööpostil kokku ca 10 paiku õhtul.

M6ned vahvad kultuurieripärad. Vietnamlastel on kombeks koeri süüa. Nad teevad seda siis kui raha ei ole parema liha ostmiseks v6i kui tegemist on halva koeraga. Ratsionaalselt asjale lähenedes on ju igati m6istlik – hulkuvaid koeri ei ole ning kodudes on vaid head koerad. Loomaarmastajale on aga õõvastav mööda jalutada tänava söögikohtadest, kus on grillitud koer vitriinis, hambad irevile jäänud. Nende teine delikatess ei pane ka just mahlasid tööle – toores muna, kus loode hakanud arenema. Nende jaoks on see m6nus kr6mps rüübe.  
Neid kultuurieripärasid ole palju veel, nendest aga juba kui kohtume. Meie reisisime lõunast põhja – Can Thost Sapasse. Keskosas, Nha Trangis, tegi Jaanus rescue diveri paberid. See koht iseenesest nõuab eraldi väljatoomist. Nha Trang on nimelt venelaste sihtkoht. Sealsed Vietnamlased räägivad vene keelt, menüüd on vene keeles, ekskursioonide nimi on nt „Dima tours“, shokolaad on „Aljona“ ning butiik „Oksana“. See on suurima rannaosaga linn Vietnamis.
Kui meie Vietnami reisi v6rrelda palverännakuga, siis Sapa oleks meie Meka. Super ilusad mäed, ilusad inimesed (mägih6im on välimuslikult tavapärasest Vietnamlasest erinev) ja rahulik eluolu. Meie parim tegevus Vietnamis oligi Sapas – 2päevane jalgsimatk läbi kohalike külade koos kodumajutusega.
Esimene päev viis meid konstantselt ülesmäge. Vaade oli võrratu, loodus laulis ning teisi turiste vastu ei tulnud. Meie ja meie giidid. 6htuks jõudsime kodumajutusse, mis asus eraldatuna muust külast mäe otsas. Kogemus oli vahetu ja meeldejääv. Kui õhtul hakkas Kristiina naistega süüa tegema, selgus, et majal puudub korsten ning söögitegemine käib ainult elaval tulel. Ses suhtes oli tore kogemus, et õhates võis eeldada, et nõnda elasid ka muistsed Eestlased. Meie kehad olid ainult nõrgad – silmad jooksid vett ja soov pidi suur olema tuppa jäämiseks. See aga ei heidutanud meid – õhtul käisime ürdivannis (õigemini ürditünnis) ning hommikul üles ärgates tervitasid mäed.  

Hetkel lööme aega surnuks Hanois. 7. mai jõuame Soome, kus külastame sealseid sõpru ning “pehmendame“ oma koju jõudmist. 11. mai  plaanime Eestisse randuda.
Kasutades juhust laseme info liikvele. Eestisse j6udes tahame endale praktilise kasutatud auto osta. Ideaalis oleks universaalkere ning diiselmootor. Kui kellelgi on midagi pakkuda, oleksime väga tänulikud.
Teine ost on pisut kaalukam. Soovime osta 1 – 2 toalist korterit Tallinnasse v6i Tartusse. Ka siinkohal igasugune infoliikumine oleks teretulnud. ;)

Suured tänud, et olete k6ik need 827 reisipäeva meiega olnud ning reisimuljeid jaganud.

Peatsete kohtumisteni,
Jan ja Kris

Sunday, April 8, 2012

XXXV Reisikiri

Alo!

Oleme j6udnud Eestile lähemale. Vietnamisse. Enam pole palju jäänud. :)

Vahepeal on möödunud kuine puhkus Vanuatul ja pea nädalane tutvumine
New South Walesiga. Vanuatust kirjutasime Ekspressi  artikli ja seda
saab peagi lugeda. Kuna elamusi on rohkem kui artiklisse mahub, siis
jagame teiega lisalugusid.

Saareriiki jõudsime veebruari lõpus, mis on monsuuni hooaeg küllusliku
vihmasaju, rammusate sääskede ja lahke päikesega. Terve sealviibitud
kuu aja jooksul vihm ei takistanud meie tegemisi, sääsed liiga ei
teinud ning soojusega oleme juba harjunud, kuna Aussis olid kõrgemad
õhutemperatuurid. Küll aga kogesime 5,4 magnituudilist maavärinat
meist ca 7 km kaugusel. See oli keset ööd, mil olime voodis
horisontaalis. Püsti seismisega oleks olnud vast raskusi.

Pealinnas v6tsid meid vastu kohalikud s6brad. Austraalia sõbra
perekond. Nendega sai eelkõige kirikus käidud. Tundub, et terve rahvus
on kristlased. I kohal on katolikud,  teisel kohal advendistid ja siis
ülejäänud. Nädalavahetused saareriigis on vaiksed, poed ja ärid on
kinni ja inimesed on kirikutes. Meie jaoks tavapäratu oli
teenistuspikkus. Hommikul kell 9 algas ja 6htul pisut enne 7 sai
tulema. Vahele jäi ühislõuna ja jalasirutuspausid kuid sellegi poolest
terve päev veedeti kirikus.
Esimene adventkeskus kujunes Atchini saarel. Nimelt kui esimene
adventmisjonär saarele saabus, siis katolik kirik oli ennast m6nusalt
sisse seadnud ega olnud huvitatud kellegagi konkureerimast.
Jumalasulane saadeti  Atchini saarele kuna antud piirkonnas oli k6ige
tugevamalt juurdunud kannibalism, ehk pistetakse ta nahka  ja mure
murtud. Juunis sel aastal tähistab see adventistide saar oma
100aastast juubelit.

Ei maksa lasta end pimestada sõnast kristlane eriti selle
klassikalises tähenduses. Nad siiralt usuvad Jumalat kuid elavad
kohati nn topeltsüsteemis - kristlus ja traditsiooniline must maagia.
Nt kui külastasime oma Austraalia sõbranna perekonda Malekula saarel,
siis viidi meid vaimude koopasse. Sõbrad, kes olid giidideks, olid
kristlased, kuid siiralt uskusid koopaga seotud pärimusi. Nt pidime
seal 4kesi olema, 2-kaupa käest kinni hoidma muidu võib kellegi vaim
kaduma minna. Koopa põrandal olid jalajäljed, mõned Nike märgiga
plätujäljed, kuid sõbrad avaldasid aukartust: „Need on hingede jäljed,
nad hüppasid maa sees olevatesse aukudesse kui meie sisse tulime. Neid
jälgi eile ei olnud.“  Mis sest et teekonna lõpus tuli välja, et nemad
olid viimati siin 5 aastat tagasi. Koobas lõppes testiga. Läbi mudase
maapinna tuli koopast välja roomata ca meetri kõrgusest tunnelist. Kui
puudutad koopa lage v6i Su riided lähevad vastu koopa lage, siis sured
Sa õnnetuse tagajärjel. Kui mitte, siis sured loomulikku surma.
Kaasasolnud tüdruk nii kartis meie pärast kuna oleme pikad.

Malekula oli üldse üks vahva kogemus meie jaoks. See on nimelt Riigi
suuruselt teine saar kuid väga traditsiooniline. Turist siia väga ei
satu, elektrit ei ole v6i toodetakse generaatoritest ning m6nes külas
kantakse igapäevaselt traditsioonilisi kehakatteid – peenisevarjendit
ja kõrreseelikut. Saare elanikud on jagunenud 2 hõimuks – Suured
Nambad ja Väiksed Nambad. Nimi tuleneb meeste peenisevarjendi
suurusest. Väikse Namba mehed kerivad kiulise lehe oma peenise ümber
ning lahtise otsa kinnitavad vöö vahele. Suure Namba mehed kerivad aga
suurema torbiku oma peenise ümber jättes munandid katmata. Kohalikud
ise ütlevad, et Suure Namba inimesed on harimatud, kui valget meest
näevad, siis pelgavad teda. Küla, kus meie elasime kuulus ametlikult
Väikese Namba hõimule. Elanikud kandsid lääne riideid ja lähedal
asusid ka koolid.

Külakoolide külastusi oli üks meie p6hitegevusi saarel . Nii mõnegi
jaoks olime esimesed valged inimesed keda nad näinud on. Vaadati ja
võõrastati.
Kui meenutada tagant järgi tervet sealoldud aega, siis meie
p6hitähelepanu pälvis sukeldumine. See on üks maailma parimaid
sukeldumissihtpunkte, nii et patt oleks seda tegemata jätta.

21. märts jõudsime Brisbane 5-päevasele tuusikule. Meid võttis vastu
Austraalia ülemuse õde, kes elas koos oma 2 angoora tõukassiga
Brisbane kesklinnas. Lisaks temale kutsus teine õde meid Moretoni
saarele, Brisbane külje all. Peatusime seal  tema kuurorti ühikus
(korteris) 2 päeva ning 1 päeva pühendasime ka Gold Coastile.

Saime igati sooja vastuvõtu osaliseks. Ülemuse õde, kelle juures
peatusime küsis meie käest esimesel õhtul, kas oleksime nõus kohtuma
ülejäänud suguvõsaga. Nende peres on kokku  5 venda ja kaksikutest
õed. Nüüd soovisidki ülejäänud õed-vennad koos oma abikaasadega meiega
kohtuda. Nii siis enne Gold Coastile sõitu oli meil grillõhtu. Meie
meeldivaks üllatuseks tegi üks vennanaine tõelist hapukapsast. Ta isa
on Poolakas ja ema Ukrainlane. Vanemate kohtumine leidis aset II
maailmasõja ajal koonduslaagris kust neil õnnestus põgeneda
Austraaliasse. Kodumaale pole nad naasnud kuid kultuuri on nad tütrele
edasi andnud.

Praegu oleme olnud kommunistliku Vietnami 2 linnas. Siinsest eluolust
aga juba järgnevates reisikirjadest. Praegu aga soovitame jälgida
Ekspressi, et Vanuatu kohta lisa lugeda :)

Caó mun’g ché

Jan ja Kris