Monday, November 28, 2011

XXXII Reiskiri

Bugabugabuga!!!! :)
Selle r66muhüüdega alustame oma normaalsete inimeste elustiili. 24. november oli meie viimane niitmispäev, nüüd settime Carnarvoni ning pühendame oma tähelepanu mangodele.
Niitmisala l6ppedes ülemus embas ning tänas koosveedetud aja eest. Järgnevad kuud plaanime edasi elada oma majas tema hoovi peal ning aidata neid farmitöödes.
Meie viimane kruiisimine traktoriga oli väga suuremeelne. Piirkonnaks oli Shark Bay, maailmapärandisse kuuluv vaatamisväärsustega tee. Pea iga päev käisime tööpäeva l6pus snorgeldamas, päeval ujus Jaanus omapäi. Teinekord pakkusid seltsi haid, teinekord raid ja hüppavad kalad. 6htuti ülemus kommenteeris: „Ah need haid, need ei hammusta kunagi.“ Sellegi poolest ei haaranud Jaanus kinni nende uimest, et delfiinide pähe nende hambuliste vee-elukatega hullata. Ükskord nägime ka kaldale lohistatud meremadu. Selle kohta oli ülemusel öelda: „Väga mürgine, aga teda pole karta vaja.“ Tal on liiga väike suu ja hambad liiga kurgus, et inimest kimbutada. Kui just ise ei lükka talle näppu suhu.
Seoses sellega anname teada, et töötuusikule tulevad Marju Alla ja naabripoiss Taavi. Siinkohal ei mänginud rolli tutvuse tihedus, otsustavaks sai kiirus ning sihikindlus. Nagu Bear Giryll oma raamatus „Mud, sweat & Tears“ ütles: Kui elu veeretab Sulle palli, haara sellest kinni. Teist korda tavaliselt ei tule.
Enne hooaja l6ppu saabus meie ellu teinegi suurem muudatus. Planeerimata uus pereliige – Ford Falcon Sapphire. Ta sünniaasta on 98, kreemika värvusega söekas nooleke. Sees on p6ksumas 4-liitrine 6-silindriline süda. Meie tubli hipibussiga läks sedamoodi, et kuna meid on palju aidatud, siis tahame ka teisi aidata. Laenasime oma tibukest kui ise olime k6rbes tööl. 4kuuliselt töötsüklilt naastes selgus, et tema eluküünal on kustunud. 6livarrast välja v6ttes selgus, et tema mahlade asemel oli kreemikas tarretis. Ülemus kinnitas diagnoosi ning paari telefonik6ne järel leidis meile uue auto.
M6ned meeldejäävamad hetked niitmistööst:
-         Kui Kristiina esimest korda j6udis tagasi k6rbe töötsüklilt, selgus koduhoovis, et üks taguratas oli minema veerenud. Kuna taga on 3 paari rattaid k6rvuti, siis ei panegi tähele kui m6ni on puudu. :)
-         Austraaias autoga linna piirkonnast välja s6ita, hakkavad vastutulijad lehvitama. Kui keegi ei lehvita, tuleb kohe kommentaar: „Ta on ilmselt Kiivi!“ See on Austraalaste väljend Uus Meremaalaste kohta ning k6lab sarnaselt meie suhtumisega Lätlastesse.
-         Kaevandustööstus panustab lahkelt kaubaliiklusse. Teedel vuravad 53 m pikkused maanteerongid (ehk 5 treileriga rekkad) ning mööda rööpaid vuravad 4,2 km rongid.
-         Austraalia on igasuguste märkide maa, igal pool leidub neid hoiatamaks ja kutsumaks valvsusele. Kohalikel on suisa termin selleks – „märkide mürgitus“. Üks vahvamaid hoiatussilte, mida kohanud oleme, on „Ettevaatust, aiandus pooleli“. Esimest eksemplari nägime Port Headlandis, kui mees istutas pargis taimi. :)
-         Austraalias paistab päike ca 97% aastas. Seega kojameeste korrasolek ei pälvi liigset tähelepanu. Ühel päeval kui taevas olid väga tumedad pilved pistis ülemus Kristiinale aknapesu riista pihku ning teatas: „Kojamehed on katki, kui väga hulluks läheb, kasuta seda.“ Kuna tegemist on tavatraktoriga, mitte kabriolett-traktoriga, siis jäi pisut arusaamatuks kuidas. 6nneks see ei selgunudki sest hulluks ei läinud. :)
-         K6rbes tööl olles saabus periood, kus terve nädal aega kuulutas ilmateade meile kurja – paduvihma ja rahet. Meie raske masinapargile oleks see tähendanud mudasse kinnijäämist ning tööseisakut. Ülemus palus seepeale meil palvetada ilma pärast, kuna palveväesse ta usub. Terve selle nädala jooksul olime meie mustade pilvede augu all. Meist eespool sadas, hiljuti niidetud tee suleti vihmavee ujutuse t6ttu, aga meie olime kuival ja liikvel. :)
Kell on 5 laupäeva 6htul. Istume ülemuse rannasuvila verandal. Lained kohisevad taustal ja juuksed on veel märjad ujumisest. Külmik on täidetud melonite ja tomatitega. Meie tervislikku elustiili soosib ülemuse maa rentnik, kes hülgas oma hektarilise melonip6llu pärast paari saagikoristust; ning eelmise aasta üleujutus veed. Nimelt vesi kandis kohalike farmerite maal oleva kraami j6esängi ning nüüd mil vesi on kadunud, kasvavad seal metsikult tomatid, k6rvitsad jms. Ja k6ige parem osa seejuures on, et need on päris tomati maitsega. Nii me siis käisimegi marjul – mitu kotitäit kirss-, rooma- ja kollatomateid. Nüüd on ka m6ned purgid letshot tehtud j6ulukingi eesmärgiga kohalikele s6pradele. :)
Ahjaa, supermarketis kohtasime Eestlasi, kes teatasid meile, et meil on aksent Eesti keelel juures. Mine v6ta kinni kas on, ise sellest aru ei saa.
Ei hakka enam pikemaks minema oma muljetamisega. Oleme pannud m6ned pildid Face Booki üles ja ilmselt pudistame m6ned lähiajal veelgi.

Südamesooja aega sinnapoole taevav6lvi :)
Jan ja Kris